Eesti avalikus debatis süüdistatakse teist poolt üha sagedamini valetamises, kuid tegelik lõhe ei ole aususes, vaid selles, kas tõde üldse on olemas: üks pool usub, et tõde on objektiivne ja püsiv, teine, et igaüks võib selle ise määrata. Mina usun, et tõde ei ole meie teha – seda ei looda, vaid otsitakse. Ja väitlusel on mõte ainult siis, kui selle eesmärk ei ole võit, vaid tõe leidmine.
Veel meie vanavanemate ajal võis külakoosolekul vaielda hilisõhtuni kuidas lapsi kasvatada, maja ehitada ja riiki juhtida. See, mis on olemas ja mis on tõsi, oli mõlemale poolele ühine pind. Täna, vähem kui sada aastat hiljem, vaieldakse üha sagedamini hoopis selle üle, mis üldse olemas on – ja kumbki pool ei saa aru, miks teine justkui teises keeles räägib.
Olen debattides nii ise osalenud kui ka neid kõrvalt jälginud. Ükskõik, kas teemaks on kool või pere, joonistub varem või hiljem välja sama muster: mingil hetkel ei põrku enam seisukohad, vaid tõekäsitused.
Koolidebatis ei vaielda enam selle üle, kuidas lapsi paremini õpetada, vaid selle üle, kuidas tüdrukut, kes on kass, panna mugavalt tundma klassiruumis.
Peredebatis ei küsita enam, kuidas noori peresid toetada, vaid mis üldse on abielu – kas liit, mis on läbi sajandite kestnud või kokkulepe, mida iga põlvkond võib oma äranägemise järgi ümber kirjutada.
Nõnda jõuamegi järeldusele, et „tõde“ ei tähenda saali kahes otsas sama asja.
Liberaalses maailmapildis on tõde suuresti isiklik. Igaühel on oma tõde. Et sõna tähendus võib nihkuda sedamööda, kuidas nihkub aeg ja vajadus. Et eilne seisukoht ei kohusta tänast. Kui nii mõelda, muutub ka rääkimise viis: öeldu ei pea vastama millelegi püsivale, piisab, kui ta vastab hetke siirale veendumusele. Väljastpoolt võib see paista valetamisena.
Selle taga ei ole pahatahtlikkus ega küünilisus. Inimene, kelle jaoks tõde on voolav, usubki, et see, mida ta parasjagu ütleb, ongi tõde. Seda ei saa talle pahaks panna – see on tema maailmapildi loomulik tagajärg, mitte iseloomuviga.
Konservatiivne vaade lähtub vastupidisest: tõde ei ole meie teha. On asju, mis ei muutu sellest, et keegi neid teisiti nimetab. Inimene sünnib mehe või naisena. Abielu tähendus ei teki ega kao ajastu tujudega. Nende väidete üle võib vaielda ja neid võib eirata, aga neid ei saa ümber hääletada. Sellise vaate kandja jaoks on avalikult öeldud sõna võlg: mida ma täna ütlen, seda pean suutma homme kaitsta.
Eesmärk ei ole kedagi hukka mõista ega debatte vaigistada. Vastupidi – ühiskond vajab vaidlusi, sest ilma nendeta ei sünni ühtegi head otsust. Aga vaidlus viib edasi ainult siis, kui kumbki pool ei tule kohale oma tõega, vaid mõlemad tulevad tõde otsima. Kui igaühel on oma tõde, jääb väitlus võitjata. Kui tõde on üks ja seda otsitakse koos, ei jää väitluses kaotajaid – ka see, kes eksis, lahkub tõele lähemal.
Tõde on pind, millel me kõik seisame – ka siis, kui me seda ei tunnista.
Arvamuslugu ilmus 4. augustil 2026 Tartu Postimehes. Autor: Henn Kaaleb Humal, Noor Isamaa esimees.
