Aina muutuvad välispoliitilised tingimused on loonud Eestis aina pingelisema sisepoliitilise olukorra. Kuigi laias laastus on olnud nii Lääne kui ka Eesti ühiskonna üksmeel Venemaa agressiooni vastu ülekaalukas, on siiski väga häälekas vähemus, kes erinevate infovahendite ning sümbolite kaudu koguvad ja avaldavad toetust Putini režiimile. Seetõttu on väga tähtis, et meil oleks selge sisepoliitika seoses Vene agressiooni toetavate sümbolite ning vihakõnega, millega mõned soovivad õhutada vaenu ja vägivalda.
Meie hoiak Noores Isamaas on, et sellisesse sümboolikasse, mille eesmärk on sarnane nn Georgi lindile, Vene vägede poolt kasutatud “Z” märgile Ukrainas, tuleb suhtuda täieliku nulltolerantsiga. Leiame, et sellised sümbolid ei erine Natsi Saksamaa haakristist või Nõukogude Liidu sirbist ja vasarast. Selliste sümbolite kasutus peab olema piiratud rangelt sellistesse keskkondadesse, kus nende näitamine täidab hariduslikku-informatiivset eesmärki. Seega toetame paljude riigikogu fraktsioonide, sealhulgas Isamaa Erakonna, vastu võetud otsust sellised sümbolid ära keelata, seeläbi näidates selgelt oma vastuseisu Kremli režiimile. Muuhulgas kaitseb see ka neid inimesi, kes sümbolitega provotseeriksid, füüsilise kahju eest, mida Venemaa propagandas tugevalt ära kasutataks, et luua Eestist (ja Euroopa Liidust laiemalt) võimalikult õigusvastast ja russofoobset kuvandit.
Riigikogu siseselt välja pakutud eelnõusse oli lisatud ka vihakõne vastane osa, mis erimeelsuste tõttu lõpuks eemaldati. Kuigi Eesti Vabariigi põhiseadus keelab selgelt vihakõne, käsitles kõnealune eelnõu selle määratlemist väga kesiselt. Eelnõus oli suisa kirjas, et vihakõne on karistatav ka siis, kui sellele ei järgne otsest kahjulikku mõju. Seega oleks “vihakõne” tähendus väga häguste piiridega ja laialdaselt tõlgendatav. Igas vabas ühiskonnas on hindamatu tähtsusega see, et need reeglid, mille järgi me ühiselt elame, oleksid üheti mõistetavad, selged. Sellised, mille puhul iga hea tahtega inimene ei pea ärevuses kartma, et ta midagi kogemata valesti ütleks või mõtleks. Selles seisneb sõnavabaduse üks kesksemaid põhimõtteid: See ei ole vabadus öelda, mida soovime, vaid ühtne arusaam sellest, mida me ühiskonnana peame sallitavaks eneseväljenduseks. Kui need piirid ei ole selged, tekib inimestes hirm, usaldamatus. Meis ei ole enam nii palju julgust arutleda valusate, poleemiliste teemade üle. Me hakkame aina enam kartma ka kritiseerida valitsust ennast nendes kohtades, kus kriitika on selgelt vajalik. Seega peab olema “vihakõne” väga täpselt ja selgelt määratletud selleks, et selle eest võiks karistada ainult neid, kes selles päriselt süüdi on ja mitte neid, kes on vale võimufiguuri solvanud.
Putini Venemaa surub meelevaldselt alla dissidente, tihti isegi ametnike ja oligarhide kõhutunde järgi. Näitame vaba Eesti rahvana, et meie oleme sellisest poliitikast üle!
(Foto: Pixabay)
