Eesti sündimuskordaja on langenud tasemele, mis seab küsimuse alla meie rahvuse püsimise. Riik peab sellele vastama mitte ainult toetuste, vaid ka kultuurilise selgusega, et perekond on väärtus, mitte koorem.
Vanaemade põlvkond elas üle sõja, nägi vaesust ja ebakindlust, aga lapsi said nad ikka mitu. Nüüd, vähem kui sada aastat hiljem, elab Eestis noor põlvkond, kellele on justkui väline turvalisus ning stabiilne sissetulek tagatud, kuid kes otsustab üha sagedamini, et ühest lapsest piisab küll. Või et laps võib veel oodata. Või et äkki ei olegi vaja.
See muutus ei ole toimunud üleöö ja kedagi üheselt süüdistada on raske. Siiski, olukord on tõsine.
Eesti sündimuskordaja langes mullu 1,16-le. Sellest näitajast rääkides on kerge minna abstraktseks: rääkida rahvastikupüramiididest ja demograafilistest prognoosidest. Aga tegelikult tähendab see, et praegune põlvkond kasvatab ligikaudu poole vähem lapsi, kui oleks vaja selleks, et Eesti rahvaarv pelgalt samal tasemel püsiks.
Noortega rääkides kuuleb harva, et lapsi ei taheta. Pigem öeldakse, et praegu pole õige aeg. Et korter on väike. Et töö on ebastabiilne. Et laps tähendab karjääri seiskumist. Ja nii läheb aeg edasi.
Selle taga ei ole laiskus ega isekus. Selle taga on tunne, et ühiskond ei toeta neid, kes selle valiku teevad – et laste saamine on isiklik asi, millega tuleb ise hakkama saada, omaette, vaikselt.
Just seetõttu teeb Noor Isamaa ettepaneku kuulutada juunikuu Eestis perekuuks.
See kõlab ehk lihtsustatult. Perekuu ei ehita odavamaid kortereid ega tõsta palku. Aga kultuur ei muutu ainult seaduste ja toetuste kaudu. See muutub ka sellest, mida ühiskond nähtavale toob ja väärtuslikuks peab. Kui riik ütleb ühel kuul selgelt välja, et perekond on tähtis mitte ainult põhiseaduse paragrahvis, vaid ka tegudes ja tähelepanus, siis see on sõnum, mis jõuab inimesteni.
Juuni on selleks loomulik valik, sest juunis on eestlased niikuinii koos: lastekaitsepäev, jaanipäev, suvepuhkuse algus, perega koosveetmise aeg. See on aeg, mil pere tähendab midagi ühist, mitte abstraktset väärtust. Lisaks on juuni ajalooliselt üks populaarseimaid abielukuusid Eestis. Perekuu ei tuleks siia tühjale kohale.
Eesmärk ei ole sellega inimestele survet avaldada. Perekonna loomine peab olema vaba valik, kuid ühiskonna püsima jäämise seisukohalt on see üks olulisimaid valikuid üldse. Uus pere vajab keskkonda, kus selle rajamine tundub teostatav, loomulik ja kultuuriliselt tunnustatud. Praegu see nii ei tundu, vähemalt mitte paljudele noortele. Eesti riik peab siin selgema seisukoha võtma, öeldes: «Me näeme teid, me väärtustame teid ja me oleme siin.»
Eesti tulevik ei sünni iseenesest. See algab kodust ja sellest, kas suudetakse luua riik, kus kodu rajamine on julge ja mõistlik otsus.
Arvamuslugu ilmus 31. mail 2026 Tartu Postimehes. Autor: Henn Kaaleb Humal, Noor Isamaa esimees.
