Praeguses Ukraina sõja valguses oleme kõik sattunud olukorda, mida saab võrrelda kõige muu kui turvalisusega. Aeg on eristada ebaoluline olulisest ja keskenduda asjadele, mis on päriselt olulised. Kas meil, eestlastel, on piisavalt teadmisi ja oskuseid, et ohuolukorras toime tulla?
Meie rahvusliku ärkamisaja suurkuju Jakob Hurt on öelnud, et kui me ei saa suureks rahvaarvult, siis peame saama suureks vaimult. Meie oma Eesti riigil on nii mõndagi, mida kaitsta. Meil on olemas iseseisvus, oma kaunis keel, kultuur, pärimus, loodus, traditsioonid ja kombed. Kõige selle meile päriselt armsa ja omase kaitsmiseks on meist igaühel, kes end eestlaseks peab, oma ülesanne. Igal vaba Eesti kodanikul on kohustus oma pere ja kodumaa eest seista. Olgu see relv käes rindel, tagalas haavatuid ravides või muul moel panustades. Kõik saavad aidata ja igaühe panus loeb. Eesti vajab, et lisaks Kaitseväele ja Kaitseliidule oleks potentsiaalse ohu vastu kaasatud suuremal või vähemal määral kogu ühiskond. Nagu on öelnud John F. Kennedy: “Ära küsi, mida sinu maa saab teha sinu heaks, küsi endalt, mida sina saad teha oma maa heaks.”
Peame tagama piisava väljaõppe, et meie noored teaksid kuidas ohuolukorras toimida. Paanika nõrgestab üldist toimetulemist ja olukorra selget hindamist. Lähiminevikust on võtta mitmeid värvikaid näiteid, kuidas kaubanduskeskustest kadusid näiteks nii wc-paber, jooditabletid kui sool.
Seega on oluline alustada koheselt tsiviilkaitsekoolitustega ja -õppustega, kuhu on kaasatud nii Kaitseliit kui ka teised kaitsetegevusse panustada suutvad organisatsioonid. See kasvatab rahva ühtsust ja kaitsetahet. Turvatunne oma kodumaal teeb igal juhul elu paremaks. Siinkohal kutsun üles kaasa mõtlema, kuidas igaüks meist saaks jõukohaselt panustada?
Meil on palju mida kaitsta ja vajadusel mille eest ka sõdida. Igaühe panus on oluline, et meie riik kestaks ka järgnevatele põlvedele.
