Seoses sõjategevusega Ukrainas on viimase kuu jooksul aina rohkem tähelepanu saanud Eesti julgeolek. Muu hulgas on küsimuse alla seatud naiste roll kaitseväes, täpsemalt nende potentsiaalne kaasamine kohustuslikku ajateenistusse.
Välja on toodud, et kaasata tuleb võimalikult palju inimressurssi, iseäranis selle tõttu, et me oleme niivõrd väike rahvas, et “iga okas” tõepoolest “loeb”. Seetõttu on noorteühendus ResPublica ja Isamaa Rahvuslaste ühendus lahenduseks pakkunud naiste kaasamise riigikaitsesse kohustusliku ajateenistuse kaudu.
Meie, Noor Isamaa, oleme veendunud, et selline muutus oleks kahjulik Eesti perekondadele ja sellisena hoopis kahjustaks Eesti kaitsevõimet.
Esiteks arvame, et kaitsetahe peab põhinema armastusel selle vastu, mida kaitstakse, mitte vihal nende vastu, kes seda tahavad võtta. Meil on Eesti rahvana palju, mida armastada ja mida kaitsta – meil on meie loodus, meie iseseisvus, meie kultuur. Ennekõike läheb aga iga inimene rindele selleks, et kaitsta neid, kes on talle armsad – oma pere ja lähedasi. See on eeskätt vastutus, mida kannavad meie rahva mehed, olles endast nõrgemate kaitsjad sõjaolukorras. Milline kaitsetahe saab olla aga mehel, kelle naine, õde või isegi tütar tuleb koos temaga lahingusse? Mis saab sellest siis, kui ta peab pealt nägema nende lahingus haavata saamist, langemist või vaenlase sõjavangiks saamist? Kui me viskame võitlusesse kõik, mis meil on, siis mis jääb enam alles? Kas jääb meile siis enam rahvast, mida kaitsta? Kas jääb meie lastele enam vanemaid, kes neid kasvataksid? Sellistele küsimustele tuleb meil leida vastused ettenägelikkuse, mitte kogemusega.
Teiseks juhime tähelepanu sellele, kuidas Ukraina rahvas praegu on sitkelt vastu pidamas Venemaa agressioonile. Osad ütleksid, et niivõrd suure vastase ees tuleb rindel kasutada ära nii palju inimressursse kui võimalik. See aga ei ole olnud Ukraina eeskuju. Üks Ukrainast lastega põgenenud ema on kirjeldanud nende peresisest koostööd nõnda: “Mees on jäänud kodumaale, et meid ja meie maad kaitsta. Meie [naised] kaitseme lapsi.” Siit paistab kaunisti välja traditsioonilise perekonna hindamatu väärtus sõjaolukorras. Meeste kohustus on tagada turvalisus vastase tankide, lennukite, kuulipildujate ning haubitsate vastu. Naiste kohustus on aga isegi õilsam ja tähtsam: Tagada tulevasele põlvele turvaline keskkond, kus üles kasvada ning saada täisväärtuslikeks ühiskonna liikmeteks. Seda ei anna võrrelda laskursanitari või täpsuslaskuri väärtusega.
Kolmandaks teame, et kes iganes soovib Eesti Vabariigis oma kodumaad kaitsta, saab seda teha. Vabatahtlikus korras on kõigile, sealhulgas naistele, võimalus teenida Kaitseväes, Kaitseliidus ning paljudes teistes organisatsioonides, mis mängivad tähtsat rolli võitluses humanitaar-, meditsiini- ja logistika tandril. Naiste osavõtt sellistes struktuuridest on juba praegugi suur, mistõttu ei ole mingisugust alust nõuda nendelt kohustuslikus korras veel enamat.
Noor Isamaa usub, et igas sõjas on igal inimesel oma unikaalne roll, mille üle me kõik võime uhkust tunda teadmisega, et me teenime oma ligimeste huve ja kaitseme seda, mis tõeliselt armas ja hea.
